loading icon

 

Elas kord üks Jänku, kes oli omale tema iseloomu ja südamekujulise nina järgi saanud nimeks Südameke. Südameke oli väikesele tüdrukule Eliisele armsaks kaisuloomaks. Alati, kui laps millegi uue ees hirmu tundis, oli just tema see, kes tüdrukule õrnalt julgustavaid sõnu kõrva sosistas.

 

Kuid igal õhtul, kui oli aeg pärast unejutu kuulamist uinuda, oli tüdruku hirm üksinda pimedas toakeses magamise ees nii suur, et polnud abi ka Jänkukese kaissu võtmisest ega ka mitte toetavatest sõnadest.

 

Hommikul, õige vara, ilmusid esmalt aknale, siis juba vaibale rõõmsameelsed päikesekiired, kes tantsiskledes seelikutel helkida lasid. Südameke uuris neilt, ehk oskavad nemad talle öelda, kuidas ta oma armastatud sõpra aidata saaks.

 

Kõige vanem päikese tütardest, kelle kauneid juukseid kattis kuldne pärg, teadis rääkida, et kui minna enne koidupuna lähedal olevale ristikheina-aasale ja paluda kuud ja tähti, et need puistaksid sooje kristallpärleid tema peale, mis helisevad kui hõbekellukesed ning säravad kui teemantidest tähelühtrid, küll siis Jänkuke särab pimedatel tundidel sama helkivalt kui kuu ja tähed taevas.

 

Jänkuke järgis tarku õpetussõnu ning kõikide järgnevate õhtute saabumisel ei pidanud väikene Eliise enam kunagi kartma ööpimedust, sest Südamekese sõprusest tulenev soojus ja mahe valgus paitab igal ööl tema sõbra laupa ja põski.

 

  Kathy
 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga